Ämari lennubaasi piirdeaia ehituse käigus avastati muinasaegne pronksist kuljus ja 14. sajandil vermitud münt. Arheoloogilisi töid finantseerib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, hinnanguline maksumus avastatud leidude põhjal on ca 18 000 eurot koos käibemaksuga, lisaleidude puhul kujuneb lõppsumma suuremaks.

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) sõlmis Ämari lennubaasi piirdeaia ehitustöödeks lepingu selle aasta septembris. Piirdeaia ehitustöödega kaasajastatakse lennubaasi põhjapoolne perimeeter, et tagada territooriumi turvalisus. Seoses arheoloogiliste leidudega on vajalik teostada täiendavaid uuringuid ca 100-150 m2 suurusel alal, tööde algus on planeeritud 2021 aasta aprillikuusse.

„Meie jaoks tähendavad arheoloogilised leiud küll otseselt projekti kallinemist ja määramatust ehitustööde tähtajale, küll aga peame kohalikku ajalugu, selle uurimist ja säilitamist väga oluliseks ning oleme väga uhked, et saame anda oma panuse Eesti ühe olulisema kaitsevaldkonna objekti nii väärika ja pika kultuurilooga asukoha põhjalikumaks uurimiseks,“ ütles RKIK taristuosakonna lääne portfellijuht Mario Metsoja.

Ämari lennubaasi piirdeaia ehitustööd peaksid lepingu järgi lõppema järgmise aasta septembris, täiendavate uuringute mõju tähtajale selgub peale arheoloogiliste tööde lõppu. Ehituslepingu partneriteks on YIT Eesti AS ja AS Telegrupp. Arheoloogiliste tööde järelevalvet teostab Arheox OÜ (Rivo Bernotas).

Leidudest ja selle asulakohast ning ajaloost annab ülevaate arheoloog Mauri Kiudsoo:

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Kommentaarid fotodele:

  • pronksist kuljus (muinasaja lõpusajandid). Taolistel ehtedetailidel oli sees veel metallitükk, mis rappumisel heli tekitab. Neid kinnitati erinevate ehete (nt. kaelakeede, peapärgade jne) külge.
  • Tartu piiskopi, Dietric III Damerowi (1379-1400) ajal vermitud münt – artig.

Münt on valmistatud rahanduse mõttes väga huvitaval ajajärgul. Nimelt oli Liivimaal 14. sajandi lõpul väljakujunenud mündisüsteem oma kolme erineva nimiväärtusega üks Läänemerepiirkonna arenenumaid. Seda, et Eestimaa mõjutas tollal kogunisti Vene alade rahandust, kinnitavad nii Pihkvamaalt avastatud 14. sajandi kolmanda veerandi aardeleiud, Pihkva ja Novgorodi arheoloogilistelt kaevamistelt leitud rahad kui ka kirjalikud allikad. On teada, et 1409. aastal võeti Pihkvas ja aasta hiljem ka Novgorodis lisaks krossidele ametliku rahana kasutusele Tartus vermitud artigid ja “lubisched”.

  • Maastikufotodel viitavad mulla värvus, põlenud kerisekivide katked arheoloogiamälestise ehk asulakoha olemasolule nimetatud paigas.

Piirkonna tähtsusest

Hemaeri (Ämari) 5 adramaa suurune küla paiknes muinasajal Vomentakae (Vomentaga) kihelkonna territooriumil. Viimane asetses Rävala maakonna lääneosas, hõlmates hilisema Keila, Harju-Madise ning Risti kihelkonna ja ühe osa Nissist. Vomentaga muinaskihelkonda on arheoloogiliselt vähe uuritud. Kuigi Vääna, Keila ja Vasalemma jõe alamjooksu ala on üsna põhjalikult arheoloog Mati Mandeli poolt muististe otsimise eesmärgil läbi käidud, pole vaadeldavas piirkonnas arheoloogilisi väljakaevamisi peaaegu üldse tehtud. Vomentaga viikingiajast rääkides saame seega tugineda üksnes juhuleidude materjalile, mis on naaberaladega võrreldes täiesti omanäoline eelkõige Rootsist ja Edela- Soomest pärinevate importesemete tõttu. Tuginedes piirkonnast avastatud hõbeaaretele, on baltisaksa uurija Adolf Friedenthal oletanud isegi Skandinaavia viikingite asustuse olemasolu hilisema Keila kihelkonna alal. Nii või teisiti osutavad piirkonnast päevavalgele tulnud aardeleiud lisaks Gotlandile ka mõistatuslikele otsekontaktidele Hedeby endaga, mis oli toona Põhja- ja Läänemerd ühendavate teede sõlmpunktis asunud tähtsaim keskus.

Ämari muinasasulakoht omas strateegiliselt tähtsat positsiooni Vomentaga peamise sadama suhtes, mis paiknes ca 4 km kaugusel, hilisema Padise kloostri lähedal. Linnus asetseb hilisemast kloostrist umbes 1 km lõuna pool Kloostri jõe paremal kaldal ligi 14 m kõrgusel kaldaneemikul. Geoloog Helgi Kesseli andmeil tungis Paldiski laht tuhat aastat tagasi Kloostri jõe suudme kohal enam kui kilomeetri jagu sisemaale, moodustades läänetuulte eest varjatud sügava lahesopi, mis oli igati sobilik sadamakoht selleaegsetele madala süvisega meresõidukitele. Ämari lähiümbrusega (umbes 8 km põhja-kirde suunas) seostub lisaks ka ainus siiani arheoloogiliselt fikseeritud Loode-Eesti viikingiaegne randumsikoht Klooga järve ja Lahepera lahe vahelisel alal.

Lisainfo: RKIK kommunikatsioonijuht Maria Tiidus, maria.tiidus@kaitseinvesteeringud.ee

 

2020-12-30T21:07:44+00:00